Murumängud Munamäel
1992
(J. Elgula / M. Sadam)
Soojad tuuled peagi pöörduvad.
Hommik näe, jahedam.
Valgem aeg on kärme mööduma.
See võib hakata meeldima.
Armulood ei lõppe suvega.
Paremad, alles jäävad.
Minule Sa jääd Septembrina.
Ilusast veel ilusam.
Teadagi need lehed langevad.
Olgu siis kord seatud nii.
Sügisöö loob laulud kargemad.
Kahekesi meil soe on siin.
Armulood ei lõppe suvega.
Paremad, alles jäävad.
Minule Sa jääd Septembrina.
Ilusast veel ilusam.
Armulood ei lõppe suvega.
Paremad, alles jäävad.
Minule Sa jääd Septembrina.
Kellele võin loota ma.
(O. Nordstoga / M. Kärmas, J. Elgula)
Hallad on maas
ja väljas laulev tuul
sasib kaskede kuldseid juukseid.
Õunad on pööningul, hiired jälle toas.
Õues kuulda tormi kaugeid nuukseid.
Teele linnud läin’d ja suvi läinud ka.
Vanal katusel vihm lööb tantsu.
Soe tuli pliidi all teeb õdusaks me toa.
Kapist välja otsitud on mõnus kampsun.
On päevalgi hall, magab pilv madalal,
aga meil kumab soojus põues.
Vahel mõtlik on meel, mõni küünal akendel.
Las hinged lennata nii vabana siis õues.
Oo, kui käes on november.
Oo, kui tühjaks jääb aed.
Oo, saab hubaseks kamber
ja su armsad su ümber –
On Hingede Aeg.
Jälle hallad on maas,
väljas laulab tuul.
Ta saisib kaskede kuldseid juukseid.
Õunad on pööningul, hiired jälle toas.
Õues kuulda tormi kaugeid nuukseid.
Oo, kui käes on november…