(D. Paton, B. Lyall / H. Karmo)

Jaanuar taas
valget rüüd laotab laiali maas.
Kord pilk tal leebe ja hea,
siis valet näen seal päevast päeva.

Jaanuar loob
tähisöid, kuid ka jahedust toob
ja mõtted rändama viib.
Oo, miks on see nii päevast päeva?

Kõik tundub kaunis tulvil lund, tulvil jääd.
Kui su sädelust näen, seisma jään –
kord sind ihkan, kord sind vihkan.

Päev pakub päikest, aga külm püsib ilm –
naudib välimust vaid mu silm…
Kord sind ihkan, kord sind vihkan.
Ajad segi mu pea!

Kõik tundub kaunis, aga soe suvepäev
siiski kaugele jääb ja nii
kord sind ihkan, kord sind vihkan.

Tuld sa ei kanna… Mingi õnn pole see,
tihti väsinuks vaid mind teed.
Kord sind ihkan, kord sind vihkan.
Ajad segi mu pea!

(M: I. Kalda / S: I. Lunge)

Torm on tuisand kinni teed,
jääs on rannamuul,
eemal kuuskede alleel
härmas puud on külmakuul.

Soovin jõuda enne veel
kui sa sängi läed,
külmas kodu poole teel
kindais kanged on käed.

Tähti varjab pilve-ring,
külmast sooja ihkab hing,
anda sul ei saa ma muud
jäälill kink on külmakuul.

Siin ei näita päike end,
tuulest katki huul,
aasta kõige kiirem lend
taevas kuul on hundikuul.

Soovin jõuda enne veel
kui sa sängi läed,
sõlmin ümber jalgade
külmund käpikutes käed.

(M. Talts/M. Sadam)

Märts ongi siis käes,
ja hing ihkab õue.
Üks ammune tunne
hiilib mu põue.

Märts ongi siis käes
ja ma lisan sammu.
Kuid mitte nii kiirelt
kui kunagi ammu.

Nüüd võid taas tulla sa,
aknale vaatama.
Laule vist sadasid
külmades sulle lõin.

Nüüd võid taas tulla sa,
kuula ja imesta.
Pilved lund sadasid,
sulle laulud tõi.

Märts ongi siis käes,
kesktalvel ei näegi.
Siis kirjutame,
muud üle ei jäägi.

Märts ongi siis käes,
sa tule siis homme.
Kuid täna siis ma,
sest selline komme.

Nüüd võid taas tulla sa,
aknale vaatama.
Laule vist sadasid
külmades sulle lõin.

Nüüd võid taas tulla sa,
kuula ja imesta.
Pilved lund sadasid,
sulle laulud tõi.

Nüüd võid taas tulla sa,
aknale vaatama.
Laule vist sadasid
külmades sulle lõin.

Nüüd võid taas tulla sa,
kuula ja imesta.
Pilved lund sadasid,
sulle laulud tõi.

Nüüd võid taas tulla sa,
aknale vaatama.
Laule vist sadasid
külmades sulle lõin.

Nüüd võid taas tulla sa,
kuula ja imesta.
Pilved lund sadasid,
sulle laulud tõi.

(T. Lunge / I.Lunge)

Mai, ai – Mai, Mai, Mai…

Ära enam looda – või sa juba aru said.

Külla tulla ma ei saa, bussi ega rongiga.

Soe Maikuu-tuul sulle lehvitab.

Tõmban endalt turvavöö, mootor vaikselt nurru lööb.

Rolexil on täitsa vinge sihverplaat,

aga kohe kui ma saan, sulle varsti helistan.

Praegu täitsa tühjaks sai mu kõnekaart.

Tean et suur on minu võlg, pane nutuks valmis õlg.

Kui ma saabun, olen hea kui sülekass.

Sulle kribaks mõne rea aga ausalt kas sa tead,

praegu jookseb tühjalt peos mul pastakas.

Sokid mis su juurde jäid, pole ammu pesus käind.

Kui sa viitsid, ole kallis, kullapai.

Teksapükstes kas sa tead, kaart kus sada eurot peal

hoopis ootamatult eile tühjaks sai.

Ülekanne oleks hea, no sa võid, kuid sa ei pea.

Lihtsalt hetkel on mul teise suunda rutt.

Küll ma selgitan kui saan, praegu ootab tantsu baar.

Iga neiu meelest äge on mu jutt.

(J. Elgula / L.Lomper)

Küll ma rabelesin läbi talve

ning kogu kevade,

olid higist märjad minu valged palged –

olin sant ja segane.

Nüüd on kraaviperved õites ammu

ja linnul laulud suul.

Enam asjata ei tee ma ühtki sammu

terve juunikuu.

Tahab kosumist närvikava, liha ja luu.

Mul on oja taga metsaveeres varjuline kuur.

Minu päralt kõik see varandus on

terve juunikuu.

Mul on kasvumajas kurgipeenar

ja tsillipipar ka.

Kompostikuhja otsas veidi eemal

priske baklažaan.

Lase teiselpool merd on Texas

ja Louisiana sood.

Mina siitsamast aia tagant männimetsast

oma seene koju toon.

Olgu teiselpool maid ka Madras

ja teab mis kõrged mäed.

Minu küljekondi all on kummimadrats

ja peal su hellad käed.

Tahab kosumist närvikava, liha ja luu.

Kõik on võimalik kui lukus hoian lobiseva suu.

Minu päralt kõik see vabadus on terve juunikuu.

Lase teiselpool merd Havannas

mõni pruun end pruuniks praeb.

Mina niisama tiigikõrval mudarannas

oma akut talveks laen.

Pean ma pühapäeval grillipidu

ja sauna soojaks köen

ning ma elus enam ei tee vigu

Jaanipäevaööl.

(R. Michelson / F. Kütt)

Suve südames virgub viise.

Vilkalt siriseb, suve viis see.

Juuli, juuli…

Üksik paadimees järvel kiigub.

Küllalt kala vees, kuid ei liigu.

Juuli, juuli…

Leitsakusse tardunud heinamaad,

rõsket metsatukka ja mõnusaid tuuli

ahmid enda sisse nii palju kui vaid saad,

aga ühel minu sõbral on kodus

omaenda Juuli. Juuli…

Külla külasse, üle maa ja vee,

jookseb heinakuul, linnast meie tee.

Seal siis täitub salv selle soojaga,

mille paistel talv üle elada.

Juuli, juuli…

Leitsakusse tardunud heinamaad,

rõsket metsatukka ja mõnusaid tuuli

ahmid enda sisse nii palju kui vaid saad,

aga ühel minu sõbral on kodus

omaenda Juuli. Juuli…

(K. Kevad / M. Sadam)

Võrkkiige sees mõtleb üks mees.

Lehti ei loe ta veel. Hea siin on lebada

ja suvele elada.

Kaugel on kiirus, kaugel kõik muu.

Pead paitab mahe tuul.

Mõista mu keelt – augustikuu.

Palun jää siia veel.

Metsas ja soos maitsed kõik koos

Rannapeal armulood. Sa räägid endaga.

Nii tahangi elada

Kaugel on kiirus, kaugel kõik muu.

Pead paitab mahe tuul.

Mõista mu keelt – augustikuu.

Palun jää siia veel.

Mees seisab ja vaatab neid langevaid tähti sel ööl.

Ta soovib need hoiaksid eemal kõik mured ja tööd.

Saaks nõnda, et tüli ja tõredus kaasa ei veaks.

Minema ta peab, kuigi siin on hea.

Kaugel on kiirus, kaugel kõik muu

Mõista mu keelt – augustikuu

Siin on olla hea

Kaugel on kiirus, kaugel kõik muu

Pead paitab mahe tuul

Mõista mu keelt – augustikuu

Palun jää siia veel

(J. Elgula / M. Sadam)

Soojad tuuled peagi pöörduvad.

Hommik näe, jahedam.

Valgem aeg on kärme mööduma.

See võib hakata meeldima.

Armulood ei lõppe suvega.

Paremad, alles jäävad.

Minule Sa jääd Septembrina.

Ilusast veel ilusam.

Teadagi need lehed langevad.

Olgu siis kord seatud nii.

Sügisöö loob laulud kargemad.

Kahekesi meil soe on siin.

Armulood ei lõppe suvega.

Paremad, alles jäävad.

Minule Sa jääd Septembrina.

Ilusast veel ilusam.

Armulood ei lõppe suvega.

Paremad, alles jäävad.

Minule Sa jääd Septembrina.

Kellele võin loota ma.

(A. Ilves / A.Ilves)

Bussid siin ei käi ja ammu kinni pandi pood,

spetsialistidel on lepikutes omad lood.

Toru otsast purki tilgub titejalajook,

titte küll ei ole, sest, et kurg on veidi joon’d.

Kui on August minekul, siis järgmine on kes?

Tõde ennast ilmutamas hundijalavees.

Metsakohin, karjajaak või lihtne samagonn,

handsat ajab see, kel parimad retseptid on.

Pori leida siga oskab iga ilmaga.

Hoiame distantsi korrakaitsefirmaga.

Olgu käes oktoober, märts või mai või miski muu,

tegelikult aasta läbi kestab viinakuu.

Naturaalne majandus on talumehe viis.

Au sees käsitöö on seal, kus jalus on aktsiis.

Mõruvesi lendamas on kurku nagu leil,

nannipunne mitte ühtegi ei ole meil.

Mitte iial mitte keegi liiale ei läe,

kuni püsib keldrivõti peremehe käes.

Metsakohin, karjajaak või lihtne samagonn,

handsat ajab see, kel parimad retseptid on.

Pori leida siga oskab iga ilmaga.

Hoiame distantsi korrakaitsefirmaga.

Olgu käes oktoober, märts või mai või miski muu,

tegelikult aasta läbi kestab viinakuu.

Viinakuu.

(I. Kalda / I. Lunge)

Puistab tuul hõbedast helbeid.

Kelgumäel kilked on valla.

Meenub veel möödunud endeid.

Talvetee laotab end taas.

Soovin et, oleks meil helgem

üheskoos õhtuti olla.

See kes nüüd, eilsest on targem,

loota uut paremat saab.

Veel üks tund, langeb lund,

mööduv päev, lootus jääb,

kaasa viib, soovid siit.

Käes on ju viimane kuu.

Hetkeks veel, tagasi vaata.

Hoia end uuele valla.

Praegu aeg plaane on muuta.

Täide kord iga unistus läeb.

Möödunud mured võib saata.

Kelgumäest hooga kõik alla.

Inglilend laiali laotab

lume sees tiibadeks käed.

Veel üks tund…

Veel üks tund…

Nüüd ma tean.

Homme hakkangi heaks!